Bioloogiline sugu on füüsiline reaalsus. Me saame sellest rääkida mitmel tasandil: * meie geenid (kas me oleme XX või XY?), * hormoonid, mida me nende geenide tulemusena toodame, * suguelundid, mis meil on seespidiselt ja välispidiselt, *meie soost on mõjutatud ka kõik meie iseloomu osad. Naistel ja meestel ekspresseerub erinevalt 6500 geeni. Need bioloogilised erinevused viivad erinevusteni käitumises. Naised on üldiselt paremad ühtedes asjades ja mehed on üldiselt paremad teistes asjades. Meeste ja naiste ajud on erinevad. Väikesed poisid tahavad põhjusega mängida ühtede mänguasjadega ja väikesed tüdrukud teiste mänguasjadega. Poiste ja tüdrukute osas esineb käitumuslikult muidugi ka suur kattuvus, aga nad on käitumuslikult erinevad populatsioonid. Nüüdseks me teame, et kui vaatame aju närviühendusi, siis leiame sealt erinevused. Mehe ajus on rohkem parasagitaalseid ühendusi sama suuraju poolkera piires, naise ajus on rohkem suuraju poolkerade vahelisi ühendusi. Sellega seoses mõned teadlased ütlevad, et naised kipuvad olema meestest paremad, kui on vaja mitut ülesannet korraga täita ja naised on emotsionaalsemad ning kaastundlikumad. Mehed kipuvad olema rohkem analüütilised. See muidugi ei tähenda, et mõnest naisest ei või saada väga hea füüsikaprofessor või, et mees ei oska külmkapist ühte pinti piima üles leida

Me peame olema väga ettevaatlikud rollide ja bioloogiliste erinevuste eristamisel. Näiteks ühe tugeva feministi tütar armastas väga puude otsas ronida ja sarnaseid asju teha, mille peale mitmed inimesed tulid küsima, kas me peaksime teda kutsuma poisiks või tüdrukuks. Ema vastas, et ta on lihtsalt ‘tomboy’ (tüdruk, kellele on poisi jaoks tüüpilised omadused või käitumine), mõnedele tüdrukutele meeldib puude otsas ronida ja mängida ja mõnedele poistele meeldib teha asju, mis üldiselt meeldivad rohkem tüdrukutele. Inimestel esineb kohati segadust ja küsimusi seoses soorollideja bioloogiliste erinevustega.

Mis põhjustab soolist düsfooriat? Me tegelikult seda täielikult ei tea. Me teame, et oma osa on geenidel ja kasvatusel. Me teame, et sotsiaalsetel mõjudel on oma roll, kuna me näeme, et sooline düsfooria on hetkel plahvatuslikult kasvanud justkui nakkushaigus seoses kuulsuste kultuurimuutustega selle teema osas. Aga mitmete inimeste jaoks sooline düsfooria ei ole miski, mis on nende poolt lihtsalt valitud, vaid miski, mille nad avastavad enda kohta.

Kui sage sooline düsfooria on? 1:10 000 täiskasvanud meeste hulgas ja 1:30 000 täiskasvanud naiste hulgas. Seega tegelikult äärmiselt harv. Miks tundub siis, et praegusel ajal see järjest sageneb, kas see ‘nakkab’ seoses kultuuriliste muutustega?

Meditsiinilises kirjanduses ei ole mingisugust kahtlust, et transsooliste inimeste hulgas on võrreldes teistega rohkem vaimse tervise häireid. Neil on täheldatud rohkem meeleoluhäireid, ärevushäireid ja suitsidaalsust. Seda on näidanud paljud laiahaardelised ja pikaaegsed meditsiinilised uuringud. Suitsiidikatseid on transsooliste hulgas peaaegu kümme korda rohkem võrreldes üldpopulatsiooniga. See tekitab palju debatte teemal, et miks see nii on? Inimesed, kes propageerivad transsooliste ideoloogiat, väidavad, et suitsidaalsuse põhjuseks on, et transsoolised on ühiskonna poolt rõhutud ja halvasti koheldud. See on muidugi ootuspärane vastus nende poolt ja teaduslik objektiivsus selles debatis on peaaegu võimatu, kuna paljud inimesed, kes sel teemal artikleid ajakirjandusse kirjutavad, omavad ideloogilist kallutatust enne artikli alustamist.

Mis on haiguse loomulik kulg? Pooled inimesed, kes alustavad täiskasvanuna raviga, et sugu vahetada, jätavad ravi pooleli ja lepivad oma bioloogilise sooga. Psühholoogiline ravi kahjuks tavaliselt probleemi täielikult ei lahenda. Esineb vastukäivat informatsiooni. Osad inimesed väidavad, et on muudetud sooga väga rahul. Teised inimesed, kes on võtnud hormoone ja läbinud soovahetusoperatsiooni, jällegi ei ole üldse rahul ja esineb olukordi, kus nad soovivad oma soo tagasi endiseks vahetada.

Mis puudutab lapsi, siis nende puhul sarnaselt lapseeas esinevale mitteharuldasele mööduvale samasoo ihalusele, esineb neil ka mööduvat inkongruentsust soo osas. Suur enamus lastest soovib lõpuks jääda ikkagi oma bioloogilise soo juurde.

Mis on siis sooline düsfooria või sooidentiteedihäire? Kas see on lihtsalt normaalsuse variant, nagu meile tahetakse öelda? Või on see mingit laadi keha düsmorfia, vaimne häire, mille korral tekib kinnisidee osa oma välimuse kohta, nt kui inimene ei ole rahul oma rindade või näoga või kõrvade suurusega? Mõned psühhiaatrid on soolist düsfooriat võrrelnud anoreksiaga. Anorektikute puhul me ütleme, et neil on vale uskumus, et nad on paksud, kuigi tegelikult ei ole. Anoreksia puhul me kindlasti ei kinnita seda uskumust, ei aita neil dieeti pidada ega paku neile rasvaimu. Miks siis toimitakse selliselt soodüsfooria korral? Tundub, et arste on meelitatud selliselt toimima. Kas peaks muutma keha, et kohaneda soolise identiteediga või peaks muutma identiteeti, et kohaneda kehaga või me peaksime lihtsalt toetama inimest oma konfliktses seisundis? Te teate, mis minu seisukoht ses osas on!

Sellised on need valikud, mis inimestel on, kes lähevad soodüsfooriaga kliinikusse: * elada vastavuses oma bioloogilise soo ja soorolliga; siduda end vastassoo käitumisega vahelduvalt, nt salaja kandes vastassoo riideid; siduda end vastassoo käitumisega püsivalt; * võtta omaks vastassoo roll hormoonravi kaudu; *võtta omaks vastassoo roll soovahetusoperatsiooni kaudu. Inglismaal saab soovi korral sertifikaadi vahetatud soo kohta ka ilma hormoonide või operatsioonita.

Kuidas sellele teemale kristlaslikult läheneda? Me peaksime jagama Kristuse meelsust, pidama Tema käske, demonstreerima Tema iseloomu ja kaastunnet ning kandma Kristuse risti. Mis võiks tähendada, et me kannatame ära, et oleme poliitiliselt taunitavad ja ebapopulaarsed. Samas peaksime ka ulatama kaastundliku käe ja olema valmis maksma selle teemaga võitlevate inimeste toetamise jaoks vajaminevat emotsionaalset ja majanduslikku hinda. See teema on paljuski sarnane homoseksuaalsuse teemaga, kus kristlaste hulgas on mitmeid inimesi, kes võitlevad iseendaga oma homoseksuaalsuse vastu ja vajavad meie mõistmist ja toetust.

Me oleme loodud jumalanäoliseks, kuid selles maailmas oleme langenud ja vigased meistriteosed. Jumal on sekkunud sellesse langusesse, saates oma Poja, kelle kaudu pakutakse meile lunastust ja uussündi ning me ootame uut taevast ja uut maad, kus ei ole kannatust, valu ega surma ega ka selliseid häireid nagu sooidentiteedihäire. Praegu me elame selle aja ootuses.

Piibel on soo küsimuses selgelt vastandav, loomisloos me näeme, et Jumal lõi inimese meheks ja naiseks. Sellele baseerub kristlik abielu suhe, mis on monogaamne, ühe mehe ja ühe naise vaheline, heteroseksuaalne, mehe ja naise poolt teineteist täiendav, abieluväliseid seksuaalsuhteid välistav, surmani püsiv. Ka Jeesusel on olemas sugu, ta tuli maa peale mehena.

Piiblis on kirjakohti, mis räägivad vastassoo riiete kandmise vastu (5.Ms22:5) ja suguorganite ümber opereerimise vastu (5.Ms 23:2), kui me just ei räägi millestki, mis on sünnipäraselt puudulik ja mida saaks aidata taastada (intersoolisus). Matteuse evangeeliumis (Mt 19:12) eristab Jeesus abieluks kõlbmatuid, kes nõnda on sündinud emaihust alates (mis võiks viidata intersoolisusele) ja inimeste poolt kohitsetuid, kus võiks olla mõelduid neid, kellest on juttu 5. Ms 23:2.

Piibli loomisloos avalduv mehe ja naise sugu selgelt vastandav seisukoht ühildub sellega, mida me näeme looduses, meie geenides ja hormoonides ja ka viisis, kuidas geene erinevalt ekspresseeritakse. Mehe ja naise puhul ekspresseeritakse erinevalt 6500 geeni, X ja Y kromosoom kalduvad mõjutama, kuidas üks ja sama geen avaldub erinevalt mehe ja naise puhul.

Me elame langenud maailmas, me oleme kõik patused, me oleme kõik patu poolt mõjutatud, oma loomuse ja valikute poolt mõjutatud. Me võiksime arvestada, et siin langenud maailmas esineb selliseid asju nagu transsoolisus ja intersoolisus. Me peaksime endale ka aru andma, et täielik tervenemine või taastumine ei pruugi selles maailmas saabuda, ja inimesed vahel peavadki elama endas oleva konflikti või raskusega ja transsoolisuse kogemus võib olla väga valus. Kirikud peaksid olema selliste inimeste suhtes ootavad ja lunastusmeelsed. Jeesuse poolt olid kõik tõrjutud inimesed oodatud. Aga me ei peaks omaks võtma transsoolisuse ideoloogiat, inimeste armastamine ei tähenda seda, et me kiidame heaks kõik nende uskumused või läheme kaasa kõigega, mida nad tahavad. Kujutage ette kui lapsevanemad kiidaksid heaks kõik laste soovid!

Me peaksime toetama inimesi nende sünnipärase soo osas ükskõik kui raske see ka poleks. Me peaksime siin nägema ka evangeelset võimalust. Jeesus kutsub kõiki inimesi meeleparandusele ja usule ning teistsugusele käitumisele, milleks võib vaja minna Jumala abi.

Võibolla kogu antud teema tuumaks võib osutuda ka küsimus identiteedi kohta ja selle kohta, kus meie tõeline identiteet asub. Kuigi me oleme tehtud meheks ja naiseks, meie identiteedi tuum ei ole meie soos, vaid meie identiteet on jumalanäolisuses ja Jeesuses!

Tõlge: Liisi Talv